Esimesel oktoobril 2024 on Riigikogu kolmandal lugemisel välismaalaste seaduse muudatused, mis hõlbustaksid välisriigi kodanikel Eestisse tööle asumist. Eelnõule on tugevalt vastu Helgema Eesti Eest (HEE) fraktsioon. Riigikogu liige Leonhard Siilivask on HEE esimees. Ta on viimastel nädalatel erinevates intervjuudes eelnõud kritiseerinud leides, et eelnõuga soovitakse „importida Eestisse võõrast kultuuriruumist välismaalasi“ ning seeläbi „antakse Eesti riik käest ära.“ Eelnõu kolmanda lugemise päeval kutsub L. Siilivask kõiki HEE toetajaid Riigikogu ette meelt avaldama. L. Siilivase eestvedamisel korraldab HEE fraktsioon meeleavaldajatele toitlustuse, samuti paneb üles suured ekraanid, millelt saab jälgida otseülekannet Riigikogu saalist. Meelavaldusele koguneb ligi 250 inimest. Meelehavaldajate seast kõlab hõikeid „Eesti eestlastele“ ja „murjamid koju.“ Mitmed piketil osalejad kannavad plakateid, kus kujutatakse mustanahalist perekonda ning juures on kiri „Keskmine Eesti perekond AD 2050.“ Mõned HEE noortekogu liikmed on meeleavaldusel purjus, agressiivsed ja ülbitsevad politseiga. Neid vahejuhtumeid kajastab päeva jooksul ka juhtiv uudisteportaal Oraakel. L. Siilivask annab Oraakli küsimuse peale kommentaari: „Sõna on vaba – inimestel on õigus öelda, mida nad mõtlevad!“
Eelnõu võetakse kolmandal lugemisel napi häälteenamusega vastu. Seepeale jookseb L. Siilivask istungijuhataja kohale, lükkab ta kõrvale, trügib mikrofoni ette ning hüüab: „Kõik eestlased! Kõik toetajad, kes te olete täna Riigikogu ette kogunenud! Täna on päev, mil koalitsioon müüs Eesti maha ja reetis põhiseaduse preambulis sätestatud nõuet tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Juba hommepäev on Eesti täis musti ja kõiksugu teisi murjameid. Nad võtavad meie töö, naised ja riigi. Me ei pea seda vaikides tolerastia sildi all taluma. See seadus on tühine! Me ei tohi enam hellitada! Iga murjam peab saama aru, et ta on võõral maal ja siin kehtib peremeeste õigus, mitte mingi šariaat! Kui nad näevad, et kõik pilgud on neil ja kui nad näevad, et nad ei ole siin oodatud – neil ei saa siin kunagi olema mugav! Siis ehk nad pööravad ka otsa ümber ja lähevad tagasi Aafrikasse või kuhu iganes. Siin on vaja ühendada jõud ja mitte ainult näidata neile ust, vaid teha see uks ka pärani lahti ja – kui ikka ei saa aru – tuleb käised üles koorida ja ise hoogu kaasa anda!“
Järgmise päeva öösel kell 3 helistab kohaliku korvpalliklubi mustanahaline korvpallur Jack Winfries politseisse ja teatab, et sõitis äsja endale kuuluva maasturiga maja ette ning sõiduki peatamise järel visati auto alla midagi, mis plahvatas. Kuna maasturi aken oli irvakil, kuulis ta vahetult enne plahvatust eestikeelseid hüüdeid ja sai aru, et üheks sõnaks oli „mustad“. Winfries ja tema abikaasa Dilaila, kes viibis samuti autos, plahvatuses viga ei saanud. Plahvatuse tagajärjel süttis nende 110 000 eurot väärt olnud sõjaväe kamuflaaži värvides linnamaastur GMC HUMMER EV SUV, mis põles maha ning mida ei ole võimalik enam taastada. Süttis ka perekond Winfriesi maja, mida suudetakse kustutada. Maja remondikuludeks hinnatakse 50 000 eurot.
Politsei reageerib sündmuskohale suurte jõududega. Peagi saab politsei kõne, kus teatatakse sündmuskohast ca 500 meetri kaugusel asuvas pargis karjuvast ja jooksvast mehest. Pargis näevad politseinikud, et ringi jookseb HEE särki kandev mees, kes karjub paaniliselt: „Nad on üle piiri tulnud, appi! Mustad!“ Mees avaldab politseile vastupanu ning politsei kasutab jõudu, et ta kinni pidada ja tema käed raudu panna.
Kohale kutsutakse kiirabi. Kiirabi ootamise ajal ei kõnele kinni peetud mees adekvaatselt ning vajub peagi sügavasse unne. Kohale saabunud kiirabi meedikud arvavad, et mees on narkojoobes. Mehe taskust leitakse mobiiltelefon ning rahakott. ID-kaardi järgi tuvastatakse, et mehe nimi on Valdek Kann. Kohale saabub valveuurija, kes kahtlustab, et V. Kann võib olla plahvatusega seotud. Uurija soovib V. Kanni taskus olnud telefoni sisuga tutvuda, sest kardab, et äkki on mees kuhugi veel lõhkekehasid paigaldanud ning ehk on telefoni sisust abi. Telefoni avamiseks on vaja sõrmejälge. Valveuurija võtab poolunes oleva V. Kanni käe ning teeb sellega telefoni lahti. Telefonist leiab uurija pildi põlevast maasturist, millest ronivad välja J. Winfries ja tema abikaasa. J. Winfries kannab pildil kamuflaaži värvi pükse ning sõjaväerohelist T-särki. Facebook Messengeri sõnumitest näeb uurija, et V. Kann on saatnud selle pildi L. Siilivasele koos kirjaga „esti appi!“. Sõnumirakenduse info kohaselt on L. Siilivask seda sõnumit näinud, kuid pole vastanud.
Järgmise päeva hommikul, kui V. Kann arestimajas ärkab, esitatakse talle kahtlustus KarS § 405 lg 2 alusel ning ta kuulatakse üle. Ülekuulamisele V. Kann kaitsjat ei soovi. Ülekuulamisel ütleb ta, et ei mäleta eelmise päeva õhtut väga täpselt. Mees tunnistab, et käis Riigikogu ees meeleavaldusel ning lahkus sealt koos kahe sõbraga peale seda, kui eelnõu kolmas lugemine läbi sai. Edasi mindi baari ning rohkemat ta ei mäleta. V. Kann tunnistab, et on pikemat aega kaasas kandnud vanavaralaadalt ostetud granaati ning ei teadnud, kas granaat on töökorras või mitte. Granaati hoidis ta tavaliselt jope taskus. Jope on aga kadunud. Mäletab midagi sellest, et vaenlaste tank, täis mustanahalisi sõdureid, on Eestisse tunginud ja keegi käskis tal Eestit kaitsta. Sel hetkel oli ta täiesti veendunud, et kui ta midagi ette ei võta, siis ta tapetakse ära. Edasi läks pilt tasku. Mustanahaliste vastu enda sõnul erilist viha ei ole, aga „oma tütar võiks ikka valge mehe koju tuua”. Korvpallur J. Winfriesi isikut teab mees meedia kaudu ning vimma tema vastu ei ole. Küsimusele, miks ta L. Siilivasele selle sõnumi saatis, ei oska V. Kann vastata, kuna ei mäleta toimunut. Mees siiski tunnistab, et ei tea L. Siilivaski isiklikult, kuid on temaga samas erakonnas ja seega ka Facebookis sõber. Küsimuse peale, kas ta L. Siilivase Riigikogus peetud kõnet kuulis, vastab V. Kann: „No ikka, tal on alati sümpaatsed seisukohad. Tõeline rahvamees.“ Narkootikumide tarbimist tol õhtul eitab.
Ühegi videokaamera peale kogu sündmus ei jäänud, kuid lähedalasuvale kaamerale on jäänud plahvatuse kuma ning sündmuskohalt jooksuga eemalduv V. Kann.
Kolm päeva hiljem toimunud uuel ülekuulamisel esitatakse V. Kannile kahtlustus KarS § 114 lg 1 p 3 ja 7 – § 25 lg 2 ning KarS § 415 lg 11 p 4 alusel. Uurija kaasab KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud nõude tõttu ülekuulamisele riigi õigusabi korras määratud kaitsja. Teisel ülekuulamisel väidab V. Kann, et ta vist jõi kogemata GHB-ga kokteili ning pärast seda tundus talle, et justkui nägi tanki, mis Eestit ründab ning mille sees olid mustanahalised sõdurid. Tagantjärele saab ta aru, et see on absurdne, kuid tol hetkel tundus kõik nii reaalne, tankikahur oli tema poole suunatud ja ta arvas, et tema elu oli ohus – arvas, et tank tuleb kuidagi peatada, muidu on temaga kõik. Mees on ka varem GHB-d tarvitanud ning see pole talle hästi mõjunud, seega vabatahtlikult ainet ei tarvitaks. Teisel ülekuulamisel granaadi kandmist eitab ja ütleb endiselt, et plahvatuse hetkest ei tea ta midagi. Kui tõesti kasutati granaati, ei pea võimalikuks, et seda võis teha tema. Ta usub, et on võimalik, et tema ei visanudki granaati, vaid seda tegi keegi teine. Spekuleerib, et äkki jooksis lihtsalt hirmunult minema, sest kartis plahvatust ning ta pea oli GHB-st segi. Igal juhul ei tahtnud tema kellegi surma, vaid pigem mõtles, et tank tuleb peatada.
V. Kanni sõbrad Diith Šchein ja Reinhold Kivipuur annavad sisult kokkulangevaid ütlusi, mille kohaselt käisid nad V. Kanniga Riigikogu ees meeleavaldusel. Pärast seda, kui eelnõu vastu võeti, mindi koos lähedal asuvasse baari. V. Kann oli juba meeleavaldusel viskit joonud ning baaris jõi ta veel. Ta oli mõõdukalt joobes. D. Šchein ja R. Kivipuur segasid enda jookidesse ka GHB-d, kuid V. Kann keeldus, sest tal oli eelmisest korrast halb mälestus ning lisaks pidi ta ka järgmine päev tööle minema. Mingi hetk „oli mingi hämming“ jookidega ja tekkis segadus, kelle jook milline on. D. Šchein küsis seepeale V. Kannilt, et kas tellivad uued, aga V. Kann ütles, et ei ole vaja, sest ta on klaase jälginud ning teab milline oli tema jook. V. Kann rääkis õhtu otsa, kuidas Siilivask ajab õiget asja ning „midagi peab ette võtma.“ Peale kokteili lõpetamist olla olukord „täitsa lappesse läinud“. V. Kann pani jope selga, ta jutt oli arusaamatu ja kordas: „Täitsa lõpp, nad tulevadki, me saame kõik surma.“ Peagi jooksis mees baarist välja ning rohkem D. Šchein ja R. Kivipuur teda ei näinud. D. Šchein arvab, et V. Kann võis kogemata juua GHB-ga kokteili, sest D. Šchein iseendal GHB joovet ei tajunud, ehkki enda arvates pani ainet oma joogi sisse. Seda, et V. Kann võiks vägivalda kasutada, tunnistajad pigem ei usu: ta on küll suur ärpleja ja peab end kõvaks meheks, kuid otseselt vägivalda ei ole ta vist seni kasutanud.
Lisaks ütlevad tunnistajad, et V. Kann on vähemalt korra varem omal soovil GHB-d tarvitanud. Tol korral tekkisid mehel hallutsinatsioonid: ta ronis puu otsa, sest kujutas ette, et tema vanaema koer on draakon, kes tahab meest ära süüa. Granaadi kohta ei tea nad midagi. Juuratudengist D. Šchenile meenus vaid, et umbes paar kuud tagasi helistas V. Kann talle ja küsis, kas ta teab, kas Eesti seaduste järgi tohib vanu sõjarelvi, lõhkeaineid ja muud taolist omada või on see karistatav. Täpsem vestluse sisu talle ei meenu. Küsimuse peale, kas V. Kann teab, kes on korvpallur Jack Winfries, vastavad tunnistajad jaatavalt. V. Kann on spordisõber ja teab sportlasi hästi. Tunnistajate arvates J. Winfries V. Kannile väga ei meeldi, sest „talle meeldivad rohkem Eesti sportlased.“ Kunagi oli neil ka juttu sellest, kus J. Winfries elab, sest nad lugesid sellest Oraaklist ning arutlesid, et mees peab päris head palka saama, et endale sellist maja lubada.
Politsei otsustab, et L. Siilivasele tuleb esitada kahtlustus KarS § 151 lg 2 p 1 järgi. Enne kahtlustuse esitamist aga ootab politsei, ega avalda plahvatuse toimumise kohta mõne päeva jooksul meedias ühtki infokildu, et tuvastada, kas L. Siilivask politsei poole pöördub või mitte. Kuna L. Siilivask politseiga ühendust ei võta, esitatakse talle kahtlustus nii KarS § 151 lg 2 p 1 kui ka KarS § 307 lg 1 järgi. KrMS § 3822 nõudeid järgides otsitakse läbi L. Siilivase kodu, et leida sealt tõendusteavet sisaldavat materjali, sh elektroonilisi andmekandjaid. Läbiotsimise käigus võetakse ära L. Siilivase telefon, mis on läbiotsimise ajal lukust lahti, sest L. Siilivask kasutas seda parasjagu. Telefoni vaatlusel leitakse nii V. Kannilt saadud sõnum kui ka Riigikogus peetud kõne üleskirjutus, mis on salvestatud päev enne kõne toimumist. L. Siilivask annab ütlusi, mille raames selgitab, et võib põhiseaduse § 62 järgi riigikogu liikmena oma sõnavabadust kasutada ega vastuta selle eest, mis „mingi tolvan tema kõne järel teeb“. V. Kanni sõnumi kohta arvab mees järgmist: „Tänapäeval tehakse igasugu pilte ning ma ei saanud isegi aru, kas see on päris pilt või mitte. Ma ehk viskasin sellele vaid korra pilgu peale ja unustasin selle ära. Mulle saadetakse iga päev mingit solki, ega ma mingi munitsipaalpolitsei pole, kellele võib kõiki maailma muresid kurta.“ Üle kuulatakse ka L. Siilivase naine Gloria Siilivask. Talle selgitatakse, et “tuleb rääkida tõtt, kuid oma mehe kohta midagi halba rääkima ei pea.” G. Siilivask küsib uurijatelt, milles tema meest kahtlustatakse, mispeale politseinik ütleb: „Asi on selles kõnes, mis ta pidas – me tahame teada, kas ta sooviski, et inimesi hakataks tapma või mitte“. G. Siilivask annab seepeale ütlusi ning talt küsitakse ka V. Kanni sõnumi kohta. G. Siilivask ütleb, et L. Siilivask näitas talle kõnealust sõnumit. G. Siilivase sõnul L. Siilivask muretses tõsiselt, et „kui keegi mingi tükiga hakkama sai ja nüüd minu peale näidatakse, on küll jama.“ G. Siilivask arvab, et eelnev näitab, et ta mees ei soovinud ega soovi, et inimesed tema sõnade tõttu vägivallatseksid.
Kriminaalasjad ühendatakse KrMS § 216 lg 3 p 2 alusel. Õiguskantsleri ettepanekul annab Riigikogu koosseisu enamus nõusoleku L. Siilivasele süüdistuse esitamiseks. Prokuratuur esitab V. Kannile süüdistuse KarS § 114 lg 1 p 3 ja 7 – § 25 lg 2 ning KarS § 415 lg 11 p 4 alusel ning L. Siilivasele KarS § 151 lg 2 p 1 ja KarS § 307 lg 1 alusel.
Kohtumenetluses annab V. Kann oma teise ülekuulamisega samasisulisi ütlusi. Küsimuse peale, miks ta esimesel ülekuulamisel granaadist rääkis, ütleb V. Kann, et uurija survestas teda ja olevat väitnud, et nii läheb asi kergemini. Üle kuulatakse ka uurija, kes ise survestamist eitab. L. Siilivask annab kohtus samasisulisi ütlusi nagu kohtueelses menetluses. G. Siilivask keeldub kohtus ütluste andmisest isiklikel põhjustel, mistõttu avaldatakse tema kohtueelses menetluses antud ütlused. D. Šcheini ja R. Kivipuuri kohtueelses menetluses antud ütlused avaldatakse KrMS § 2911 alusel.
Kohtulikul uurimisel uuritakse veel järgmisi tõendeid:
Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuakt, mis kinnitab, et Valdek Kannilt kinnipidamise järel võetud uriiniproov sisaldas GHB-d;
Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, milles järeldatakse, et teo toimepanemise hetkel oli V. Kannil psühhootiline häire: rahvusvaheliste haiguste klassifikatsiooni järgi diagnoos F19.52, st valdavalt hallutsinatoorne mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire. Ekspertiisiaktis leitakse, et on võimatu öelda, mida täpselt V. Kann võis ette kujutada ja mil määral see ta käitumist mõjutas, kuid hallutsinatsioonide nägemine on kriminaaltoimiku materjalide, politsei vormikaamera salvestiste ning V. Kanniga läbi viidud vestluste põhjal tõenäoline.
Justiitsministeeriumi vastus teabenõudele, milles kinnitatakse, et Euroopa Komisjon on algatanud Eesti suhtes rikkumismenetluse raamotsuse 2008/913/JSK mittenõuetekohase ülevõtmise tõttu.
Indikaatorvahendi protokoll, mille järgi oli Valdek Kanni ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 1,35 mg.
Asjatundja ütlused, mille järgi võib GHB tekitada hallutsinatsioone ning agressiivset käitumist. On võimalik, et GHB joobes isik kujutab endale asju ette ega taju end ümbritsevat normaalselt.
Videojäädvustused Riigikogu ees toimunud meelavaldusest.
Väljavõte PPA andmebaasist, mille kohaselt toimus L. Siilivase kõnele järgneval ööl 3 füüsilist rünnakut mustanahaliste vastu, kus ründajaid ei tabatud. Võrdluseks toimus selliseid rünnakuid eelmise poole aasta jooksul kokku kolmel korral.
MTÜ Vähemustekaitse saadab kohtule kirjaliku avalduse, milles leiab, et kui kohus peaks tõlgendama KarS § 151 nii, et see praegusel juhul ei kohaldu, tuleb see tunnistada põhiseaduse § 12 lg-ga 2 ning PS § 13 lg-ga 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks. L. Siilivaske tuleb karistada vahetult PS § 12 lg 2 alusel. Kohus tagastab kirja MTÜ-le, selgitades, et nemad pole menetlusosalised.
Koostage prokuröri ja kaitsja kohtuvaidluste teesid. Kaitsja kaitseb nii Valdek Kanni kui ka Leonhard Siilivaske. Kaitsja taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja võib alternatiivselt taotleda V. Kanni süüdi tunnistamist kergemas kuriteos. Prokurör võib süüdistust muuta, kuid ei tohi süüdistusest loobuda.
Käesolevas asjas kohaldub Eesti materiaalõigus. Täiendavaid tõendeid kohus vastu ei võta.
Kaasuse tekstis sisalduvad pildid on illustratiivsed ning ei kujuta endast asjaoludes kirjeldatut.