Võistluskaasus 2018 | Eesti Harjutuskohtu Selts

Karl-Robert Leppik on erakonna Uued Demokraadid liige ja Eesti Vabariigi sotsiaalminister.

Karl-Robert Leppiku abikaasa Lilian Leppik on Kadriorus pidanud seitse aastat kohvikut Suhkrutoos. Olles üks Kadrioru Seltsi kõige aktiivsematest liikmetest, on Lilian korduvalt suuremate päevalehtede arvamuslehekülgedel võtnud sõna Reidi tee teemal, avaldades regulaarselt ülevaateid Reidi tee ehitusloa vaidlustamise protsessist ja olulisematest vastuväidetest. Lilian on oluline taustajõud kõikide Reidi tee vastu toimunud meeleavalduste korraldamisel. Televisioonis ja raadios esinevad oma nime ja näoga Reidi tee teemadel teised seltsi liikmed. Oma abikaasa Karl-Robert Leppiku tegemisi Eesti poliitikas, nende pereelu ega ka enda tegevust kohvikupidajana ei ole Lilian kunagi ajakirjandusele kommenteerinud. Lilian esineb ajakirjanduses vaid perekonnafotodel, mis tema poliitikust abikaasa intervjuudele vahel juurde pannakse. Suhkrutoosi turundatakse miljöö ja hea toidu kaudu. Seltskonnaüritustel või muudel avalikel üritustel, kuhu ta töö tõttu satub, käib Karl-Robert Leppik alati üksi. Karl-Robert Leppikul on kombeks anda enne valimisi Eesti seltskonnaajakirjandusele, suurimate päevalehtede laupäevalisadele intervjuusid, mille põhirõhk on tema tervislikel eluviisidel ja perekonnal (Liliani ja Karl-Robert Leppiku kaks poega). Tavaliselt märgib Karl-Robert Leppik taolistes persoonilugudes eri sõnastuses ja möödaminnes (ja mõneti vihjamisi), et austab oma abikaasa privaatsussoovi, kuid märgib alati ära, kui raske abikaasal ja poegadel temaga on – majapidamine eestiaegses villas on suur, kuid valitsuse liikmena kestavad koosolekud sageli hilisööni. Muud infot Karl- Robert Leppik Liliani ja tema tegevuse kohta kunagi ei jaga.

Veidi pärast seda, kui Karl-Robert Leppik on olnud aasta aega minister, saab Eesti ühe suurima päevalehe Eesti Aeg ajakirjanik Jürgen Sooster, kes tuntud tavapärasemast jõulise stiili ja krõbedate väljendite poolest, e-kirja Sotsiaalministeeriumi anonüümseks jääda soovivalt töötajalt, kus avaldatakse muret ministeeriumi tööõhkkonna üle pärast Karl-Robert Leppiku asumist sotsiaalministri ametikohale. E-kirja autori väitel on Karl-Robert Leppik „alluvatega suhtlemisel väga järsk ja ilma põhjuseta tujukas – ka siis, kui sisulisi etteheiteid tööle ministril ei ole“. Kirjas väidetakse mh, et „on töötajaid, kes kardavad paaniliselt teha vigu, kuna ministri reaktsioon on ka väikeste inimlike eksimuste korral ülimalt tormiline – minister teeb ilma mõjuva põhjuseta töötajatele salvavaid isiklikke märkusi ja paugutab ustega.“ „Arusaamatusi tekitavad olukorrad, kus minister eeldab töötajatelt ülesannete täitmist, mida ta tegelikkuses otsesõnu palunud ei ole. Ministriga tööülesannete tõttu kõige lähemalt kokkupuutuvatele isikutele jääb mulje, et minister eeldab neilt mõtete lugemist. Töötajad uurivad hommikul murelikult ministri sekretärilt, kas minister on tööle saabudes halvas või väga halvas tujus.“ Jürgen Sooster võtab ühendust anonüümseks jääda sooviva töötajaga, kes kinnitab e-kirjas öeldut. Ühtegi Sotsiaalministeeriumi töötajat, kes avalikult kommentaare majas valitseva olukorra kohta annaks, Jürgen Sooster ei leia.

Paar päeva hiljem, Sotsiaalministeeriumi hoones toimunud konverentsile järgneval koosviibimisel saab üritusest artiklit kirjutama tulnud Jürgen Sooster tuttavaks ministeeriumi töötaja Katariina Kirsiga. Katariina Kirss töötab ministeeriumis Karl-Robert Leppiku otseses alluvuses. Katariina Kirsi isa on Oskar Kirss, kellele omistati meedias 90ndatel kõikvõimalikke tiitleid, alates kahtlaste sidemetega ärimehest kuni allilma ristiisani välja. Kuritegelike ringkondadega Oskar Kirssi siiski enam ei seostata – temast on saanud edukas ravimiärimees. Katariina Kirss kurdab Jürgen Soosterile, et kannatab Karl-Robert Leppiku poolse töökiusamise käes. Kohe pärast Karl-Robert Leppiku ministriks saamist kutsus minister ta tagasi Brüsselist, kus ta ministeeriumi esindajana töötas. Ministri suhtlusstiil temaga on kolmandate isikute juuresolekul jahedalt viisakas, kahekesi olles ülimalt ülbe ja üleolev. Just Katariina on see töötaja, kelle minister valib täitma kõik viimase minuti ülesanded, kuigi vastav töö on ministri laual olnud tegelikult pikemat aega. Seda juhtub Katariina Kirsi väitel nii tihti, et ta on enda sõnutsi ületundidest täiesti kurnatud. Katariina väidab, et peab tegema tühja tööd – liiga sageli selgub, et sama töö on teise töötaja poolt juba ära tehtud. Karl-Robert Leppikul on tavaks korraldada Katariinaga sageli nõupidamisi, mille eesmärk on ebaselge ja kuhu minister tavaliselt ei jõua. Põhjuseid, miks see nii on, Karl-Robert Leppik talle kunagi ei seleta. Katariina väidab, et veedab ebaproportsionaalselt palju tööaega ministri järele oodates. Katariina puhkusesoovidega ei arvestata kunagi, aja osas jääb alati peale Karl-Robert Leppiku sõna. Avalikult ennast tsiteerida lubab Katariina vaid omaenda isikusse puutuvates küsimustes, kuigi vestluses ajakirjanikuga ta anonüümse töötaja kriitikale vastu ei vaidle.

Jürgen Sooster avaldab artikli, milles avaldab kahtlust Karl-Robert Leppiku ministriks sobivuse üle. Artiklis kirjeldatakse, kuidas Sotsiaalministeeriumis on palgad teiste ministeeriumidega võrreldes kõige
madalamad, mistõttu on tavapärane, et inimesi vahetub seal rohkem kui üheski teises ministeeriumis, kuid pärast Karl-Robert Leppiku esimest ministriaastat on lahkuvate töötajate hulk senisega võrreldes peaaegu kahekordistunud. Jürgen Sooster tsiteerib artiklis Katariina Kirssi ja anonüümseks jääda sooviva töötaja e-kirja lauseid, ning lisab artikli veebi-ja paberväljaandes ka koopia viidatud e-kirjast, kattes allikakaitsele tuginedes kinni kirja saatja gmaili aadressi ja nime. Artikli lõpus läheb ajakirjanik hoogu ning leiab, et Karl-Robert Leppikul „on vaimne haigus“. Pärast artikli avaldamist suudab Jürgen Sooster leida äsja pensionile jäänud töötaja, kes saab kinnitada, et on ministri kohta anonüümkirjas toodud väiteid kuulnud, kuid ei mäleta täpselt, kes oli(d) töötaja(d), kellelt ta seda kuulis, või seda, kes olid need töötajad, kes artiklis kirjeldatud käitumise all kannatasid.
Karl-Robert Leppik vaidleb kõikidele artiklis esitatud väidetele ja hinnangutele vastu ja esitab kohtule hagi.

Karl-Robert Leppik palub Eesti Aja väljaandjalt välja nõuda au teotavate hinnangute ja ebaõigete faktiväidete avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summas 10 000 eurot. Ühtlasi palub ta ümber lükata enda kohta esitatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited:
1) Karl-Robert Leppikul on vaimne haigus.
2) Karl-Robert Leppik on kiusanud oma alluvat Katariina Kirssi.

Katariina Kirssi puudutavas osas esitavad nii Karl-Robert Leppik kui Eesti Aeg oma positsiooni tõendamiseks väiteid ja selgitusi, mis eraldiseisvalt näikse viitavat mõlema seisukohtade õigsusele – võis olla nii, aga võis olla ka teisiti.

Peale Karl-Robert Leppikut puudutava artikli avaldamist jätkab Jürgen Sooster Karl Robert Leppiku, aga ka tema abikaasa tausta uurimist, kuid ei avasta midagi uut. Õhtul naabriga juttu ajades mainib Soosteri naaber, 90ndatel töölt lahti lastud politseinik, et Liliani isa oli 90ndatel majandus-ja seltskonnaajakirjanduse veergudel tuntud edukas ärimees Rein Lindepuu. Rein Lindepuu tapeti 1992.a. kevadel segastel asjaoludel õhtupoolikul metsateel, kui ta oli Liliani ja koeraga teel nädalavahetuseks pere maamajja. Rein Lindepuu tapmise eest vastutav isik jäi välja selgitamata. Rein Lindepuu auto peatanud senini tuvastamata isik tulistas Rein Lindepuule kaks kuuli rindkeresse ja kõhtu. Kolmanda lasuga surmas mõrvar kaasas olnud koera.

Lilian oli isa tapmise ajal neljaaastane. Lilian oli pärast tapmist surnud isa ja koeraga üksinda autos üle tunni aja, kuni lähedal elanud talumees leidis autost šokiseisundis lapse ja kutsus politsei ja kiirabi. Ajakirjanduses seostati Rein Lindepuu tapmisega väidetavate allilma seostega ärimeest Oskar Kirssi, kes Rein Lindepuu mõrva organiseerimises kahtlustatuna ka vahistati, kuid kelle seost Rein Lindepuu mõrvaga ei suudetud siiski tõestada.
Pärast isaga juhtunut muutus Liliani lapsepõlv täielikult. Ta muutus kinniseks ning on terve elu kannatanud juhtumist tingitud õudusunenägude käes. Kui midagi lapsepõlves juhtunut meenutab, sagenevad õudusunenäod mitmeks kuuks. Lilianiga juhtunust teavad väga vähesed inimesed – Liliani ema läks pärast juhtunut Lilianiga Rootsi elama. Lilian tuli kodumaale püsivalt elama alles siis, kui hakkas ülikoolis õppima. Ainsas artiklis, mis Google ́i otsingumootori kaudu 92.a sündmuste kohta kättesaadav, ei ole Liliani nime, kuid seal märgitakse ära, et Rein Lindepuu tütar oli samuti tapmise ajal autos. Lilian ei taha temaga juhtunut meenutada ega räägi sellest kunagi, kuna see põhjustab talle igakordseid kannatusi ja sunnib teda temaga juhtunut taaskord üle elama. Ta kardab sõprade ja tuttavate küsimusi, kaastundlikke pilke, seda, et temasse ja tema tegemistesse ei suhtuta enam neutraalselt, samuti seda, et juhtunu šokeerib sügavalt tema kuue- ja kaheksa-aastast poega. Pojad ei tea emaga juhtunust midagi ja Lilian ei ole valmis nendega sellest rääkima.
Jürgen Sooster on oma avastusest vaimustunud, ning kavatseb avaldada loo, kus kirjeldab detailselt Rein Lindepuu ja tema tütrega juhtunut, ning esitab hüpoteesi, et Karl-Robert Leppiku käitumine Katariina Kirsi suhtes oli tingitud ei millestki muust kui Karl-Robert Leppiku kättemaksusoovist Liliani isa surma eest. Olles loo valmis kirjutanud, ja seda toimetuse koosolekul tutvustanud, räägib kolleeg, et Oskar Kirss on andnud talle äsja intervjuu, kus väidab, et tal on tõendeid selle kohta, et Karl-Robert Leppiku vahelesegamise tõttu on alusetult soodusravimite nimekirjast välja jäänud tema ravimifirma ravim, mis on oluliselt odavam, kui sama toimeainega valitunuks osutunud kallim ravim.
Jürgen Sooster teatab perekond Leppikule esmaspäeval, 23.aprillil, et kavatseb avaldada artikli Liliani isa surma asjaolude ning Karl-Robert Leppiku käitumise motiivide vahelise seose kohta selle nädala laupäevases lehes ja küsib Liliani ja tema abikaasa kommentaari.
Lilian on ajakirjaniku pöördumisest ja asjade käigust šokiseisundis – ilmsiks on tulemas tema kõige suurem saladus, mida ta on aastaid isegi oma väikese sõpraderingi eest edukalt varjanud.
Lilian on seisukohal, et loo avaldamine, mis seostab teda Oskar Kirsi ja oma isa tapmise looga, rikub jämedalt tema põhiõigusi. Liliani advokaatide poolt saadetud nõudekirjale saadetud vastuses märgib peatoimetaja, et loo avaldamine ära ei jää – avaldamiseks on olemas ülekaalukas avalik huvi. Lilian otsustab pöörduda kohtusse.

Lilian palub kuulutada tsiviilasja menetlus kinniseks ja keelata hagi tagamise korras Eesti Ajal kuni tsiviilasjas kohtuotsuse jõustumiseni 29.04.1992.a toimunud Rein Lindepuu tapmise asjaolusid kirjeldavate (või sellele mistahes muul moel viitavate) kirjutiste avaldamine, kus märgitakse ära fakt, et Lilian Leppik on Rein Lindepuu tütar, ning kirjeldatakse muul moel Lilian Leppikuga 29.04.1992.a juhtunut.

Lisaks palub Lilian kohustada Eesti Aega Lilian Leppiku eluea jooksul hoiduma 92. toimunud Rein Lindepuu tapmise ja selle asjaolusid kirjeldavate (või sellele mistahes muul moel viitavate) kirjutiste avaldamisest, kus märgitakse ära fakt, et Lilian Leppik on Rein Lindepuu tütar, ning kirjeldatakse muul moel Lilian Leppikuga 29.04.1992.a juhtunut.
Lisaks palub Lilian Leppik kohustada Eesti Aega hoiduma 1992.a toimunud tapmisega seoses edaspidi tema poole küsimustega pöördumast.
Palun esitage põhjendused, miks Lilian Leppiku ja Karl-Robert Leppiku haginõuded tuleks rahuldada. Ühtlasi koostage palun ka Eesti Aeg väljaandja Eesti Aeg AS vastuväited nõuetele. Palun võtke arvesse, et Karl-Robert Leppiku poolt esitatud hagi suhtes mõlemalt poolt esitatavate argumentide maht peaks kaasuse lahendusest moodustama väiksema osa (ca 40 %).